Niina-Anneli Kaarnamo on kaks kuud Vaskjala loomeresidentuuris tööd teinud ja nüüd on tulemus teie ees. Residentuuri mõte ongi selles, et kunstnik saaks mingiks ajaks väljuda tavapärasest keskkonnast ning rahulikult tööd teha, vastutasuks annab ta kohalikule kogukonnale midagi tagasi. Näiteks sellise näituse. Residentuurikunst on sageli kohaspetsiifiline ehk suhestub mingil moel paigaga, kus resident viibib. Nii ka antud juhtumil. Jüri ja Vaskjala asukad võivad tema töödest leida nii mõnegi tuttava objekti, seega on vaatajale tagatud vähemasti äratundmisrõõm. Objektid, mida töödelda, pildistada ja esitada, on Kaarnamo valinud kõige tavapärasemate seast. Ei näe me siin Jüri kirikut, Lehmja tammikut ega muid siinseid vaatamisväärsusi. Selle asemel on kokku põimitud justkui tupikusse viiv liiklussõlm ja Jüri peaaegu et ainuke graffiti. Kasvuhoone on leidnud paarilise tööstushoone korstnastiku näol. Mõned pildid on inspireeritud ka iluaiandusest. Kõik need motiivid on Rae vallale tegelikult väga omased. Siin väänlevad ja keerlevad suured liiklussõlmed, mida ümbritsevad meie tootmise ja ettevõtluse kõige vägevamad monumendid – hiiglaslikud laod ja tehased.

Elukeskkonnana on Rae vald suuresti aedlinn, kus uuemaid ja vanemaid eramuid ümbritsevad vähem või rohkem korrastatud aiad. Aedlinlase igipõlised vaenlased – mahakukkunud õunad ja sügisesed puulehed, on Kaarnamo käsitluses korrastatud monumentaalseteks kujunditeks, mis meenutavad tundmatute tsivilisatsioonide salapäraseid maamärke. Ka tavapäraste tehnorajatiste või eluasemete detailid on ülendatud sümboliteks, võiks isegi öelda, et reliikviateks. Kõigest sellest loob Kaarnamo minimalistliku ruumi, mis sunnib vaatajat galeriis tavapärasest erinevalt käituma. Kunstnik suunab vaataja tähelepanu lakke ja muudesse kohtadesse, kuhu üldjuhul ei vaadata. Nii ei lase ta publiku tähelepanul hajuda ning ootamatust tühjusest leitud argised kujundid asetuvad justkui valgusvihku, mis väärindab kõik need igapäevaelust hoolikalt väljavalitud pisiasjad kunstiks.

Tekst: Mari Kartau